Armastus (kehalise atraktiivsuse, sensuaalse naudingu mõttes) on üleminekuemotsioon. Kaasaegses maailmas mõistetakse armastust sageli kui emotsioone ja rahulolutunnet. Emotsioon on teadlik kehaline erutus, mida tunneme pärast kokkupuudet stiimuliga. Emotsioonil on lainelaadne olemus – see koguneb ja kaob.
Agressioon ja armastus on energiapotentsiaali liikumapanevad jõud kõigis elusolendites.
Armastus on kõrge emotsionaalselt positiivne hoiak, mis eristab objekti teistest ja asetab selle subjekti eluvajaduste ja huvide keskmesse (armastus kodumaa, ema, laste, muusika jne vastu).
Armastus oma intiimsete psühholoogiliste omaduste poolest on sotsiaal-ajalooline tingitud tunne, peegeldab ainulaadselt sotsiaalseid suhteid ja kultuurilisi omadusi, toimides abielu institutsiooni suhete eetilise alusena.
Individuaalse armastustunde ja ühiskonna traditsioonide ja normide ning perekasvatuse iseärasuste vahel on tihe seos – mõlemad need muutujate rühmad on subjekti poolt omaks võetud käitumise tõlgendamisviiside allikaks.
Psühholoogias on korduvalt püütud uurida armastuse sisemist struktuuri üldiselt ja selle üksikuid komponente. Saadud tulemustest on olulisim seose loomine armastamisvõime ja subjekti endasse suhtumise vahel. See ja mitmed teised sarnased faktid, aga ka armastuse roll pere loomisel muudavad armastuse psühhoteraapia ja psühholoogilise nõustamise, indiviidi harimise ja eneseharimise seisukohalt ülimalt oluliseks.
Armastuse testid aitavad teil selle raske tundega toime tulla.